Tegu pole Newfordi maailma kuuluva jutuga, vaid hoopis Bordertowni ühismaailma tekstiga (mis peaks olema ühtlasi minu esimese kogemusega sellega). Aga õhkkond on ikka selgelt delintlik - minu senise lugemiskogemuse põhjal pigem küll romaanide headuse poole kaldu kui et muidu jutuloome võrdlemisi keskpärane kogemus. Sest noh, tegemist on üsna dramaatilise armastuslooga (miks see küll dark fantasy on, ei oska küll öelda).
Noor indiaanlane vabaneb noortevanglast ja otsustab natukenegi elu muuta - järgmine kord seadusega pahuksisse sattudes oleks ta täisealine ja siis oleks minek nö pärisvanglasse; ta tahab olla lihtsalt tavaline inimene. Sugulane toimetab ta Baltimore’i ühe reservaadimehe transpordifirmasse tööle ning transamehena tutvub ta ühe veidra seltskonnaga, kes justkui fännavad haldjaid ja puuvaime jne ning eks nüüd tekst lähebki tuttavlikult delintlikuks - miski pole päris täpselt selline nagu meile tundub ja kuskil asub Bordertown, mis on ühenduseks inim- ja haldjamaailma vahel. Mida siis noor indiaanlane peabki otsima hakkama, et oma armastatud naine tagasi tuua.
“Is she flirting with me? Time to shut that down. The last thing I need is to have some nice middle-class white girl flirting with me, even if her dad does think he’s a tree.” (lk 481)
Nagu ikka, siis võlub see … ilus maailm, kus tegelastel on lootust olla head inimesed, ükskõik mis neile kaela sajab. De Lint küll viitab jutustuse jooksul mitmel korral oodatavale katastroofile, aga kui see äkitselt juhtubki, siis lugejana pidi see küll peaaegu pisara välja kiskuma, korraga näis see niivõrd ebaõiglane jne. Aga jah, lõpuks tuleb ikkagi mingi lahendus, mis annab natukenegi lootust, et maailm võib olla … midagi elamisväärset
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar