Sayyid Qutb “Külapoiss”. TLÜ kirjastus (2019), tlk Üllar Peterson

Humoorikas ja värvikalt olustikuline pilt 20. sajandi esimese kolmandiku lapsepõlvest Niiluse orus. Tõlkija on kirjeldanud „Külapoissi“, kui Egiptuse „Väikest Illimari“ või „Kevadet“. Lisaksin siia nimekirja veel Riho Lahi „Värdi“, mis pole ehk kirjandusloolises mõttes nii keskne klassik, aga just sellega tekkis mul endal paralleele kõige enam.

Peategelaseks on „meie poiss“, kes raamatu alguses 6-aastasena oma kooliteed alustab. Esmalt seisab ees valik riikliku ja kaasajastatud külakooli või traditsioonilise koraanikooli vahel. Viimane on olnud pikki aegu rahvahariduse alusmüüriks, ning omandatakse seal küll ka lugemise-kirjutamise oskus aga peamine õppetegevus seisneb koraani pähe õppimises, mis muidugi kaugeltki mitte kõigil ei õnnestu. Meie poiss pannakse tema tuleviku silmas pidades esteks külakooli, aga siis ähvardab teda hoopis koraanikool, kuna isa on end selle õpetajail veenda lasknud ja mõtlematult lubanud lapse hoopis sinna saata ning kuidas siis nüüd väärikas inimene oma sõna tagasi võtab... Lõpuks õnnestub külakoolil siiski peale jääda, ning näitamaks, et too koraanikoolist põrmugi viletsam pole, õpib meie poiss omal algatusel koraani kah veel pähe, sest eks ole selle tundmine ju pikki aegu olnud see tõeline harituse näitaja. (Koraani peast teadmine on kusjuures päris tulus, sest erinevate pühade ajal on kombeks koraanitundjaid seda peast ette lugema palgata, neid lisaks veel kenasti kostitades, meie poiss küll raamatus ise sellise tegevusega leiba ei teeni).

Veel on juttu igasugu asjust, sellest, kuidas paaril kuul aastas kõik põllumaad Niiluse veega üle ujutatakse, ning siis muutub küla saareks ning eeslite asemel liigutakse paatidega, lapsed käivad vahetundidel suplemas ning jõe taganedes haarab tervet küla kummaline nukrus, justkui lähedase sõbra lahkumisel. See nukrus on külaelus suisa nii oluline nähtus, et sellest raamatus isegi eraldi peatükk on. Ent põldudele jääb paks kiht viljakat muda, millesse põlluvilja suruda – Niiluse oru jõukuse allikas. Ühes teises peatükis kirjeldatakse mujalt Egiptusest põlutöödele saabuvaid võõraid, kelle läbi tuleb ilmsiks vähem viljakatel aladel elava maarahva vaesus meie poisi külas tundmata määral.

Keskvõimu ja tolle moderniseerimiskatsetega on külal samuti omamoodi suhe. Võõrik kehalise kasvatuse kontsept on realiseeritud paar korda aastas kooli külastava endise sõjaväelase pakutava eriliselt rangete rividrilliharjutustega, mida lapsed loomulikult kardavad kui tuld. Huvitav fakt on siinjuures türgi keelest tulenevad käsklused, sest oli Egiptus ennemalt ju Ottomani impeeriumi autonoomne osa. Samuti peljatakse kaitsesüste, nende eest meeleheitlikult pagedes, kui vähegi võimalik. Ja ega siin või ainult harimata külarahva vaimupimedust süüdistada – riigivõim enamasti ikka ainult keelab-käseb ja pingutab pimedalt musklit, nagu näiteks relvade ära korjamise peatükis, selmet rahvaga mingeid usalduslikke suhteid evida.

Suur osa on ka kohalikel uskumustel ja nn rahvaislamil – sellest on läbiimbunud terve küla elukorraldus. Kõikvõimalikud vaimud-deemonid, kes pimeduses inimestele suurt ohtu kujutavad ja kelle vastu aitab jumala tõelise nime lausumine või Koraani peast lugemine; iga inimese saatjaks olev vastassoost džinn, kes võib liiga ilusaid inimesi kadedusest ära tappa; ohutised ja pühameeste kummardamine jne. Samuti ei saa jätta mainimata ka raamatukultust. Pühakirja ettelugemise võim ning käsi sellel vandumine pole muidugi meilegi tundmata, aga lisaks on mainitud veel teisigi raamatuid. Ja lugejale loomulikult on südantsoojendav raamatukaupmehe iga-aastase külastuse ja raamatute soetamise ning laenutamise kirjeldused. Veel on huvitav ka seeläbi avanev pilk hoopis teise kirjandusruumi – araabiakeelne kirjanduslik traditsioon on omaette sügav ja lai ilmaruum, mis mõistuslikult mõttes on iseenesestmõistetav, aga ega eurooplasel just väga tihti pole mahti või juhust teisi eraldisesisvate juurtega tekstiruume sellistena aduda.

Autoril on külaelust kirjeldades pigem irooniline kaasaja inimese pilk, külakooli õpetajate juhtimisel võetakse ette džinnihirmu hajutamine ja muud taolist, kirjeldatakse, kui ogaraid asju ollakse valmis uskuma, et mitte ainult pühamehe pühadust kahtluse alla seada, ning tuuakse välja ka kummalisi hetki hügieeni seisukohast – kohutavalt räpasest, ent loomulikult pühast mošee peldikust alates, kuni selleni, kuidas vaesem külarahvas salamisi palvetajate pesuveetsisternis kümblemas käib, ning kuidas siis palvetajad hiljem seda sama ära solgitud vett enese mošeesse sisenemisel puhastamiseks kasutavad jms.

Mõnusad on ka kohalikud rahaühikud – millimid (kõige väiksem), piastrid (järgmine) ja naelad (kõige suurem). Esimene on nii aus ja otsekohene nimetus, nagu millimeeter, noh; järgmine seostub mul millegipärast kohe piraatidega ja kolmas on siis selline Briti mõjuvõimu meenutus. Neile ühikutele võib lisada veel leiva. Nimelt peeti leiva ostmist külas üsna kummastavaks ideeks – kes siis sellist asja ostab, seda teeb iga majapidamine ise, aga külaturul kaubitseti tihti ka natuuras ning üheks vahetusühikuks võiski olla oma majapidamise leib, kusjuures hea maitse poolest tuntud majapidamise oma oli rohkem väärt kui viletsama küpsetaja saavutused.

Ühesõnaga, suurepärane võimalus end korraks Egiptuse külla ja islami kultuuriruumi mõelda. Teine pool raamatust sisaldab tõlkija väga põhjalikku järelsõna, mis annab aimu nii Egiptuse oludest, autori elukäigust (saab nt teada, kas raamatu lõpus, külast lahkumise peatükis talle pandud suured tulevikulootused ka kunagi teoks said), ülejäänud loomingust, ning kommenteerib veel iga peatükki ja Egitpuse külaolusid eraldi.

Üks põhjus, miks autor ise nii pikka selgitust vajab on see, et tegemist on inimesega, kelle elu esimese poole kirjutised kuuluvad ühele Egiptuse 20. sajandi esimese poole tuntuimale kirjanduskriitikule ja ka tunnustatud kirjanikule, pigem moderniseerumise ja lääneliku teaduse pooldajale; kuid kelle elu teise poole kirjutised kuuluvad hoopis äärmusislami tüvitekstide hulka, ning kuulutavad, kuidas lääs on kaotanud väärtused ning inimkonna tulevik seisneb islami seadustele vastava loomuliku elukorralduse omaksvõtuks (nii umbkaudu, nagu mulle järelsõnast meelde jäi). Sel ajal kuulus Qutb ka tänapäevalgi tuntud Muslimite Vennaskonda, pandi teda vangigi, kus oli hea veelgi islamistlikke kirjutisi üles tähendada ning lõpuks hukati 1966. aastal Egiptuse valitsuse poolt. Aga loomulikult oli Qutbi häda pigem selles, et ta oma ideed ja meelsuse niivõrd suurepäraselt kirja pani, et neist tänapäeval igasugused kahtlased radikaalid indu ammutada võivad. Ta ise olnud lihtsalt teoreetik ja kirjamees. Ning „Külapoiss“ jääb nii ehk naa tema elu esimesse poolde – kuskilt ei ole aimata tulevast paduislamisti. (Ka näiteks Mart Helme „Puhkus Lihavõttesaarel“ on jätkuvalt täitsa tore lasteraamat.)

Selle raamatu puhul tuli isegi meelde tõlkija vastu tänulikkust tunda – aknake täiesti tundmata maailma kaugest keelest, nauditavas ja rikkalikus emakeeles (neim, kõlvik, ...) ning kõige tipuks veel järelsõna pea sama mahukas kui tekst ise. Järelsõna rida realt läbi lugemine ei ole muuseas kohustuslik, muhe ja huvitav on see tekst igal juhul ja nautimiseks lisaselgitusi ei vaja, seega, keda autori islamlus ja ülejäänud teosed eriti ei köida, võib vabalt ka diagonaalis pilgu üle lasta ning üksnes mõnd huvitavamat kohta lugeda – näiteks saab järelsõnast teada, kas meie poiss siis lõpuks ikka realiseeris raamatu lõpus talle pandud ootused või mitte.

Kõige vähem hirmutav asi, mis arst nendega ette võtta saaks, oleks „viga teha“ – just sellist mõistet kasutati kaitsesüstimise kohta. See oli õudustäratav toiming, millele mõned tervishoiutöötajad koos abilistega ikka aeg-ajalt pühendusid, põhjustades külas kõikehaaravat pelgu. Seega, niipea kui anti teada „väikesest arstist“ (eristamaks teda arstist, kelle juurde neid nüüd nõuti ja kes kunagi üksi ei saabunud, vaid keda alati saatis õigusametnik), käisid kogu külast läbi hirmuvärinad: õudusest haaratud emad tormasid tänavatele oma võsukesi paanilise hädalisusega kõikjalt kokku krabades, nad lukustasid eneste järel uksi ning läksid üles majakatustele, olles valmis koos lastega ühelt katuselt teisele kargama, sest polnud ju üldse mitte harvad need juhud, kui saabunud saatanad pärast ustele prõmmimist need külatunnimeeste abil maha murdsid ning seesolijatele kohustuslikus korras „viga tegid“. Seega kõik need, kes olid võimelised naabermajade katustele hüppama, kindlustasid endale pääsemise. Kes aga seda ei suutnud, peitusid kas põhumahutitesse või kanapuuridesse, sest võis juhtuda ka nõnda, et nendest kohtadest va tohtrihärra neid ei otsinudki!

Selline oli siis see väike arst, keda nad juba tundsid – mis aga siis veel rääkida sellest tõelisest, kes vaid õigusametniku saatel saabus! Kui keegi juba tema kätte sattus, võis pääseda vaid ime läbi ja saatuse tahtel või suurimate pühameeste nõidusvõimeliste amulettide abil. (lk 56)