Kolm täiskasvanud tütart koristavad lapsepõlvekodu - ema on haiglasse viidud ja tema lõpp on lähedal. Tütreid on alati painanud, et kust õieti on nende vanemad pärit - nende jutu järgi kuskilt endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia või Kaukaasia vabariigist, aga kust täpsemalt, ei ütelnud. Keel, mida vanemad nende lapsepõlve ajal omavahel rääkisid, on hiljem neil justkui unustatud. Lood, mida nad oma lapsepõlvest rääkisid, olid õige veidrad.
Ja miks nende isa (kes suri 10 aastat tagasi) hoiatas tütreid, et nad ei saa lapsi, kuna nende vanemate päritolukoha naised on viljatud (aga noh, kuidas siis see kant polnud välja surnud) ning tõepoolest, ka viljakusravi ei aita ühelgi tütrel rasestuda, ning seetõttu on kaks neist hakanud kasuvanemateks.
Ja see vanemate maja, see on otsast otsani täis kõiksugu asju, mida vanemad kas ei raatsinud ära visata või mida nad kogusid - sest ameeriklased ei mõista asjade väärtust nagu nemad sisserändajatena seda teevad. Viimaks leiavad tütred veidra ehtekomplekti ja kotikese mullaga, millega omal ajal ema aitas isal teispoolsusse astuda.
Omal moel südamlik lugu oma juurte otsimisest (ja ka ameerikalikest väärtustest), kui sul on ometi sellised vanemad: kes ei pruugi olla pärit siit maailmast, aga no kes siis õieti tütred on, eksole. Ühtaegu on siin nii sooja huumorit nii mineviku otsimise kui ka tulnukate teemal - kuigi, mõned inimesed ongi veidrad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar