Ühesõnaga, Fred
Cassidy rikas onu on jätnud talle kenakese stipendiumi, aga ainult senikaua,
kuni ta on ülikooli nimekirjas ja pole ühtegi kraadi kätte saanud. Ergo, Fred
Cassidy peab hoolikalt järge, et vältida lõpetamiseks vajaliku hulga
ainekursuste läbimist ükskõik millise eriala raames, mis tähendab tõeliselt
laia profiiliga õpinguid aiva erialalt erialale liikudes ning hoolikalt
kõikvõimalikes reeglites ja õppekavades järge ajades. Ja harituse ning nutikuse
üle ei saa ta seal kurta, sest oma lõbuks arheoloogilist teadustööd teha jms on
nagu möödaminnes nuusata.
Igatahes … ah,
jaa …. Enne olgu veel öeldud, et ulmeraamatule kohaselt ei tule mainitet
pärandus mitte lõplikult sussid püsti visanud onult vaid hoopis sügavkülmutatud
onult!
Ühesõnaga, kena
keik, aga kuni üks galaktilise tähtsusega artefakt ära kaob. Sest, mis sest
maailmadepoliitikast ikka kohe alguses rääkida, maa viimaks üüratu kosmilise
kogukonna poolt avastatud, vaene arenguplaneedike nagu ta selles võrdluses on,
ja galaktikateülese hea teahte ning kultuurivahetuse raames on toimunud
mõningane sümboolse kultuurilise väärtusega aarete vahetamine – kusagil on
maaväliste käbarate hoida Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid ning maised käbarad
jällegi peavad toime tulema ühe ilusa värvilise kuubiku ning veidrat sorti
muunduri haldamisega. Kaks korda võib muidugi arvata, et maised käbarad
äparduvad mõnevõrra ja nõnda algab tempokas ja seikluslik jaht kadunud
kuubikule – igasugused ohtlikud ning rohkem ja vähem maised tegelased usuvad
selle olevat Cassidy käes, Cassidy ei tea sest midagi, aga kui keegi juba ei
usu, siis võiks ju katsuda asja ise üles leida ja … tagatipuks saab ta veel
kummaliseid sõnumeid kummaliste ülesannetega ning riburadapidi ilmub välja
kummalisi kummist loomakostüümides tegelasi. Teadusfantastiliselt kena on idee
stereoisomeersest ümberpööratusest ning sellest, et mainitud protsess võib anda
kohutavamaile rämpstoidule ning jälgile kohvile ületamatult hõrgu maitse.
Külmkapi parempoolses alumises sahtlis avastasin peekonipaki pealt sedeli. See ütles lihtsalt: „Hoia meeles numbrit ja seda, mis ma sellele helistamise kohta ütlesin.“
Niisiis lasksin munaputru tehes, praadides ja röstides numbritel ikka ja jälle oma mälust läbi joosta. Just siis, kui olin söömiseks maha istunud, tuli eesel kööki ja jõllitas mind.„Kohvi?“ pakkusin.„Lõpeta ära!“„Misasi?“„Need numbrid. See on äärmiselt ärritav.“„Mis numbrid?“„Need, millele sa mõtled. Need kihisevad nagu putukad.“Määrisin röstsaiale marmelaadi ja võtsin ampsu.„Mine põrgu,“ ütlesin. „Mu kannatus telepaatiliste eeslitega hakkab katkema ja see, mida ma teen omaenda mõistuse privaatsuses, on ainult mu enda asi.“„Inimese mõistus, härra Cassidy, on harva külastamist väärt. Kinnitan teile, et ma ei soovinud saada ülesannet teie oma uurimiseks. Nüüd on ilmselge mu eksitus, sest te ei suuda vääriliselt hinnata mu loomupärast viisakust. Oletan, et peaksin vabandama.“„Lase käia.“„Mine ise põrgu.“Hakkasin mune ja peekonit sööma. Möödus minut või kaks.„Mu nimi on Sibla,“ ütles eesel.Otsustasin, et tegelikult ma ei hooli sellest, ja jätkasin söömist.„Ma olen Ragma ja Charvi sõber.“„Selge,“ vastasin, „ja nad saatsid su minu järele nuhkima ja mu mõistuses urgitsema.“„See pole nii. Olin määratud teid kaitsma, kuni olete piisavalt heas seisukorras, et sõnumit saada ja sellele vastavalt tegutseda.“„Kuidas sa pidid mind kaitsma?“„Hoides teid silmapaistmatuna…“„Kui üks eesel mul järel käib? Kes sulle üldse teavet andis?“/…/ (lk 91-92)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar