Müürsepa senise lugemiskogemuse taustal vähe harjumatu tekst - tavapärase noore inimese asemel on peategelaseks keskealine naine (kellel on küll hilisteismelisest või noorukist poeg, niiet ikkagi midagi müürseppalikku). Naisel on nimelt see probleem, et ta tunneb end viimasel ajal haigena. Mitte nüüd vaimselt segaduses, aga lihtsalt et köha ei taha kuidagi laheneda. Võiks ju arsti poole pöörduda, aga milleks sellise küsimusega tülitada. Kuid kuuma dušši järel avastab ta oma kehalt pruunid laigud. Ja mõne aja pärast hakkab ta välja köhima pähkleid. Ja tunne nagu ta jääks üha lühemaks. Ja nohu asemel voolab nüüd ninast karamelli.
Viimaks tuleb poeg koos sõpradega koju.
Ma nüüd ei oska öelda, et kas sel jutul on sügavam filosoofilisem või tunnetuslikum elamus. Loo puänt tuletab meelde samas ajakirjanumbris ilmunud Margit Lõhmuse loo "Aed", kus ühes joonealuses (lk 18) on juttu Sellest (või ehk õigemini "sellest"). Aga mida Müürsepp õieti ajab? Harjutus kirjutamistemaatika laiendamiseks? Või versioon Gregor Samsa ja Oidipuse kompleksi teemal? Ei tea. Hirmus värk.
Ahjaa, tegemist on hingede rändamise ja reinkarnatsiooni teemadele pühendatud erinumbriga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar