Malena Salazar Maciá - Eyes of the Crocodile (The Best of World SF 1, 2022)

 

Miski kaugtuleviku lugu planeedist, kus vigased nanobotid on põhjustanud sisserännanud inimestele katastroofi - ning et vältida veel hullemaid tagajärgi, on asunikud loobunud füüsilisest kontaktist üksteisega - sest sellise kontakti kaudu need nanobotid levivadki inimeselt inimesele.

Loo peategelase abikaasa on üks neist, kelle keha reageerib nanobotide tegevusele niimoodi, et mees sureb. Peategelasest naine on aga sedavõrd sentimentaalne, et püüab hoida meest oma süles kuni selle viimase hingetõmbeni. Mille tulemuseks on see, et naisele kanduvad üle mingid meeste botid: varjupaigas elavad inimesed on sellest šokis ning on enam kui rõõmsad, kui naine nõustub vabatahtlikult sealt koopast lahkuma. Ühtlasi võtab ta endale ülesandeks minna selle planeedi teise otsa mahajäetud keskusse, et sealses juhtimiskeskuses teha miski taaskäivitus. Ja naist ahistavate bottide kiuste midagi nagu juhtukski.

Tekst ei tekita just vaimustunud mõminat, kaugtuleviku teema ja katastroofiulme pole just minu teema (kuigi hea tekst on alati hea tekst, olenemata siis teemast vms). Tegu on Kuuba autoriga, polegi varem seals ulmega kokku puutunud (kui õieti aru saan, siis Carlos Hernandez on ikka diasporaa).

Tekst muuhulgas loetav Clarkesworld'i lehel.