Tutvustuse järgi siis Mehhiko juhtiva küberpunkautori väike retk tulevikuihade äärmuslikumasse maailma, kus ka kõige veidramaks enese rahuldamiseks on olemas võimalus - iseasi, mis sellele järgneb. Aga noh, kui sul tõesti on vaja ülimaks naudinguks midagi tõeliselt erilist, ehk on siis see järgnev seda väärt. Nagu kogeb peategelane.
Niisiis, peategelasele võimaldatakse sissepääs “Rue Chair” nimelisse … ma ei tea, üheööseksikarnevali, mis liigub paigast paika ja kuhu pääsevad sisse vaid need, kes on eelnevalt tõestanud oma erilisust ja sellele jäägitut andumist. Ainult et selle karnevali kogemisega on nii, et kui sa seal andud, ei ole sul sealt pääseteed. Ja kui sa läbid selle vaid pealtvaatajana, pole sul enam sinna ligipääsu ja edaspidi pead rahulduma vaid sealtnähtust hulga haledamate võimalustega. Et siis mõneti veider dilemma, aga kahtlemata mõistetav niisugustele karvastele ja sulelistele.
Ja mida kõike pakutakse! Kõike (kuigi, kindlasti on mõne fantaasia ka siinse jaoks püüdmatu). Zoonekrofiiliast kõige udupeenema sadomasoni (või noh, mida võtta õieti mõõdupuuks). Igal juhul, rokivad kõiksugu kehamodifitseeringud; vast üks veidramaid kirjeldusi on jäsemeteta torso penetreerimine ja seda vast mõlema osaleja naudingu nimel.
Nagu näha, siis üsna … ihar tekst ning autori fantaasia kondab ikka varjatumatel radadel. Eks vahpeal tekkis kahtlus, kas tegu on miski robotilooga, aga pigem ikka jutt inimkonna tuleviku võimalustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar