Jack Vance - Liane the Wayfarer (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

Päris stiilselt kirjutatud lugu, mida vist ei saa vanusest hoolimata määrata kõduulmeks. Ehk see stiilsus tulenebki sellest retrolikkusest, kes teab.

Üks nurjatu seikleja saab vihje, et lähedale on ilmunud üks kaunis nõiatar. Muidugi peab ta naise üle vaatama ja temalt mõnu kogema. Kuid see kaunis nõid ei nõustu mehega vallatlema enne, kui see on tema soovi täitnud - mees peab tagasi tooma nõia pooleksrebitud kuldse vaiba kadunud poole. Miks mitte, Liane on kõva mees (kes lisaks tahab seejärel naist paika panna), see oleks vaid kolme päeva töö ning naine oleks tema kasutada.

Ainult et kui ta jõuab sinna kanti, kus peaks pesitsema vaibaröövel pesitseb, hoiatatakse teda mitu korda, et ta parem lahkuks ja ei tasu jamada. Liane ei hooli, ta on kõva mees. Kuniks elu.

Eks loo võlu on selles peategelase psühhootilises rabelemises (näiteks kuidas ta selle nõiaga käitub või teiste võlurite ees uhkeldab), selles on juba sünkmornsuse võlusid. Vance’i Dying Earth sari näib küll peale teist põgusat kokkupuudet (Martini lisandus) sellise maailmana, mille kohta võiks edasi lugeda.