Viis punkti siis selle eest, et loo abil võiks ehk aimu saada kaamelikasutajate tegemistest - no tõesti pole varem lugenud millestki sellisest.
Endine naftapuurija, nüüdne pensionär toob koju valge kaamelivarsa. Näha on, et kui see täiskasvanuks saab, võiks loomast saada väga korralik piimaandja. Ja noh, kaamelipiim, eksole. Aga kaamel pole mingi tavaline lehm või lammas või hobune (kas ta on niisamuti hiljem kodustatud?), tal on tahtmised ja iseloom. Nii põgeneb see nii varsa kui noore märana selle sõjaveteranist pensionäri juurest ära, ikka oma sünnipaiga suunas. Kuid mees ei anna alla, mära on talle vaat et lähedasem kui eluaegne abikaasa (jajah, aga mis õieti juhtus sõja ajal …).
Mees viib oma üheküürulise kaameli kaheküürulise sugutäku juurde (sest üheküürulist pole lähedalt võtta). Noor mära ei taha sellist tõupulli nähagi. Aga piima on vaja. Mära sunnitakse peksuga anduma täkule. Kuid nagu selgub, tiinestumist ei järgne. Ja seda ei juhtu ka järgmistel kordadel, kui vastupunniv kaamel sugutäku aedikusse viiakse. Viimaks leiab sugutäku omanik viisi, kuidas sugutamine läbi viia - märale tuleb tekitada selline valu, et talle tunduks täku lähenemine teisejärguline.
Koju tuuakse sõna otseses mõttes verepisaratega kaamel ja tõepoolest, sünnib varss, kes hakkab peagi juhtima oma pimedaks jäänud ema karjamaale ja tagasi. Ning ühel päeval põgeneb pime kaamel ikkagi, jättes oma varsa maha.
See, mis meie jaoks on jõhker naturalism või loomapiinamine … nojah, kohalike traditsioonidega harjunutele see vast nii äärmuslik ei tundu. Ühelt poolt huvitav vaade kaamelikasvatuse sellisele osale, teiselt poolt … tekstis on ikka päris mitu jõhkrat kohta, mida ei saa just külma kõhuga vastu võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar