Selles suhtes huvitav teos, et kuidas klassikaliste ja kaasaegsete filosoofide abil arusaadavalt selgitada tänapäeva maailma toimimist. Kasutatud autorite nimekiri on igati esinduslik: Barthes, Baudrillard, Benjamin, Foucault, Hegel, Heidegger, Nietzsche jt). Teose on tõlkinud Hasso Krull, kes muuhulgas on varem Loomingu Raamatukogus trükki andnud Pierre Bourdieu “Televisioonist” - niisiis võiks pakkuda, et nende kahe tõlkega on Krull omamoodi hinnanud “aja vaimset situatsiooni” - kuidas oleme jõudnud Bourdieu nägemusest Hani tõlgenduseni.
Ja tõlgendus on kokkuvõetav kasvõi alljärgnevalt toodud tsitaatidega: praeguse ühiskonna ekvivalent on pornograafia. Kõik on nähtav ja me paljastame end rõõmuga ja innukalt, süsteemi heaks.
“Läbipaistvusühiskond on mõnuvaenulik ühiskond. Mõnu ei sobi inimlikus ihaökonoomias läbipaistvusega kokku. Libidinaalsele ökonoomiale on läbipaistvus võõras. Just saladuse, loori ja kinnikaetuse negatiivsus õhutab himu ja intensiivistab iha. Nii mängibki võrgutaja maskide, illusioonide ja näivustega. Läbipaistvussund hävitab iha mängu-ruumi. Tõsikindlus ei võimalda mingit võrgutamist, vaid ainult menetlemist. /-/ Läbipaistvus ehk ühetähenduslikkus oleks erootika lõpp, s.t. pornograafia. Pole seega sugugi juhus, et tänapäeva läbipaistvusühikond on ühtlasi pornoühiskond. Ka “postprivaatsus”, mis nõuab läbipaistvuse nimel piiramatut vastastikust enesepaljastamist, on ihale täiesti kahjulik.” (“Tõsikindlusühiskond”, lk 19)
“Alastusele annab sära just “katkestuse” negatiivsus. Katmata alastuse positiivne väljapaneku on pornograafiline. Erootilist sära sel pole. Pornograafiline keha on sile. Seda ei katkesta miski. Katkestus tekitab ambivalentsuse, kahemõttelisuse. See semantiline ähmasus ongi erootiline. Pealegi eeldab erootika saladuse ja varjatuse negatiivsust. Läbipaistvuse erootikat pole olemas. Pornograafia algab just seal, kus saladus kaob, andes teed totaalsele väljapanekule ja paljastusele. Pornograafia tunnuseks on pealetükkiv, läbitungiv positiivsus.” (“Pornoühiskond”, lk 27)
“Tänapäeva kontrolliühiskond on eriline panoptiline ülesehitus. Erinevalt Benthami panoptikumi kinnipeetavatest, kes on üksteisest isoleeritud, on siinsed elanikud võrgustikku lülitatud ja suhtlevad omavahel tihedalt. Läbipaistvust ei garanteeri mitte isoleeritud üksindus, vaid hüperkommunikatsioon. Digitaalse panoptikumi eripära seisneb ennekõike selles, et elanikud võtavad selle ehitamisest ja ülalpidamisest aktiivselt osa, pannes end näitamiseks välja ja paljastades ennast ise. Panoptilisel turul tehakse ennast ise nähtavaks. Pornograafiline väljapanek ja panoptiline kuuluvad kokku. Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunni, vaid iseenesesliku vajaduse tõttu, ja kus taandub hirm oma privaat- ja intiimsfääri kaotada, sest peale jääb nende häbitu eksponeerimisvajadus.” (“Kontrolliühiskond”, lk 46)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar