Päris hästi komponeeritud jutustus kirjanikest abielupaari kaotusvalust peale tütre hukkumist. Kui algul on koomilisemad hetked (kuidas toimetaja tuleb nende koju ja millised üllatused ootavad nüüd nii vastuvõtjaid kui külastajat), siis edaspidi tulevad tõsisemad toonid (abielupaari unetus ja nende viisid sellega kohanemiseks), kuniks siis loo jutustaja kujutleb dialoogi, mida ta tegelikult tahaks kogeda - ja millest muidugi pole reaalset abi leinaga hakkamasaamisel (või kuidas seda nüüd öeldagi).
Ja see koer. Tõlkija on järelsõnas selle musta koera ja temaga juhtuva tõlgendanud depressiooniga kohanemiseks, edasi liikumise võimaluseks; selle järgi justkui … lootust oleks!
Eks selline autobiograafiline aines ja nö autori fassaaditaguse elu kujutlemine on üldiselt minu jaoks lugemast peletav faktor, aga seekord on see küll … töötav (kui midagi sellist saab üldse öelda teksti kohta, mis käsitleb leinaga toimetulekut?). Igal juhul, siinne jutt on arvatavalt tumedama kõlaga kui raamat ise reaalselt on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar