Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Klassikaline luulekogu, mille lugemisele kuluv energia võrdsustub romaani lugemisega (olgem ausad, suurem osa luulekogudest on loetavad poole tunniga. Aga seda raamatut loed. Sest seda on …  külluslikult. Ja see on terav, ja see on lõikav. Valus. Teksti puhul ei saagi öelda, et see on just luule - või on see siis proosaluule? Igal juhul, autor jutustab, see on voog, mis rullub lahti, jõuab labürinti (no vahel) … ja lõplikku selgust pole. Sest kui palju on elus ikka selgust, pigem üks pidev nihkumine ja segunemine ja teisenemine (“ma ei ole see, kes ma olin eile”). Kui vahepeal näis, et on autor on sellise loome unarusse jätnud, siis äsja on Loomingus avaldatud midagi uut.

Taas

Olen nii kaua elanud teistes,

et täna hommikul üllatusin:

mu keha on inimese!

Liigutan, asetan,

võin võtta ja mitte pillata,

olla läbini argine,

pesta tasse ja veiniklaase,

sorkida kahvliga eilses eines,

panna pesu kuivama,

teha nägu.

Nii tahaks sinuga jagada

trükivärvi ja üle piirjoonte valguvat aerosooli,

kummutipealset segadust

vanade polaroidide, küünalde, pastapliiatsitega,

lõngajuppe siduda randmetele,

tsiteerida tõlkeluulet ja mida üks

ammusurnud maailmamuutja

kirjutas erakirjas varahääbunud sõbrale.

Tahaks kööki ja suurt vanade aegade järele lõhnavat köögilauda,

teha kohvi kakao ja tšilliga omaenese argiste kätega,

rääkida sellest eilsest unenäost,

milles sind polnud,

vedelda tekkide vahel ja mõelda,

päriselt mõelda,

mis on see elu,

ja välja mõelda.

Oodata kedagi, kütta ahju,

põrandaid pesta ümisedes üht viit,

mis kummitab eilsest,

kallata õhtusöök üle parmesani ja kurkumiga,

kujutleda, mis saab siis, kui

tuleb kevad ja autod sõidavad kõik

kes kuhu ja rongid

ja lennukid.

Lasta vaikusel ollagi veidi viltu

ja fotod seintel ning raamides

veidi udused mustvalged,

nii nagu jään niigi meid meenutama.

Ja sugugi mitte kurvastada,

kui päike kaob kõrgetest puudest 

ja hämarus muudab su silmad halliks,

sest nii palju lõhnu on öösiti liikvel

ja su käed ei olegi enam kahvatud, jõuetud,

peened skulptuurid,

vaid lihast, luust tugevad

kaitsvad, töised ja toekad

argised, müstilised

unenägude karabiinid.

Uinuda siinna, kus pole nii raske öelda välja või kuulda, et

usu: ma pole enam see, kes oleks algusest peale pidanud sündima

Kuule või ookeani põhja;

usu mind, ma suudan sind kaitsta,

ja kui eksid ära, siis minu ju ikka leiad,

ma teen sulle hommikul kohvi, ma tean, mitu suhkrut,

ma koorin pomelot, kui sa ärkad,

ma aitan sul kolida raamatuid ja joon sinuga päev läbi grappat,

kui süda on murdunud,

ma panen su eest kirjad posti, kui sina ei jõua, 

toon lilli, et aknalaud poleks nii õnnetult tühi,

kui õues tuiskab,

toon küüslauku, sidrunit, pipart ja viina,

kui oled haige

ja kui vaja, kui päriselt vaja, siis võitlen ka,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kuni ma polegi enam inimene,

vaid alati kõigega eksiv primitiivne tekstiredaktor.

Ainult tee mulle see kohv vana tammepuust laua taga,

räägi unenäost, milles mind polnud

ja ütle, palun,

palun ütle,

kui otsid õnnetust, mitte mind,

kui otsid minus õnnetust,

palun ütle, et oled (kui oled)

ja ütle,

kui enam ei ole

ja ütle, et armastad

kas või vähe

ja ütle aitäh

kas või hästi tasa,

ma niikuinii vist enam ei kuule,

olen jälle muutunud

olen inim-ese,

olen muutunud sõnaks

jälle.

(lk 62-64)