Jane Tiidelepp, Nele Tiidelepp - palun öelge [] ma pole veel suur

Vat see kaanekujundus on ainus,
mida ma kritiseeriks. 
See kollane ja valge
tekitavad tunde
nagu oleks tegu mingi ERITI
amatöörliku iseväljaandega.
Pilt on ok
aga värvigamma saatanast

See on kogu, mille kohta on mul nii palju öelda. 
Mitte keegi teine pole nagunii märkamagi teinud, sest see on SAMAS selline kogu, millest on hästi kerge üle vaadata. "Ah, need Supilinna linnukesed, naisluule, ikka sigaretid ja kohv ja armastus, teame-teame."
Ma ei tea ... kui te teate, miks te siis aru ei saa?!

See on üks mu elu suuri küsimusi: nii palju luulet, mis minu meelest on veidi eblakas, veidi poosetajalik; on nagu luule, aga samas mitte väga hea, on hinnatud. 
Nemad ikka oskavad, arvatakse. Tema teeb ja saab selle eest rahagi. 
Ja siis on luule, milles mina end ära tunnen viimase kui reavahetuseni. Mõistan üdini, miks kirjutati sellesse kohta just "kannatan" (sest kaasmõttena kõlavad ka "kannad" ja üle-eelmises salmis olid jäljed, tallad, tallaalused teema, nüüd on kannad ka meeles). Tunnen ära, tunnetan läbi, jah, kurat, ongi sigaretid, ongi hommikuudu, ongi kohv - ja on peaaegu talumatult tugev ... nad ütlevad selle kohta Armastus? 
No olgu, armastus. 

Ainult et praegu, olles 42 ja vana südamega, ma küll mäletan, mismoodi see oli, kuid seda, mida ma nüüd armastuseks nimetan, ei meenutanud toonane tunne kunagi ega kuidagi. 
Võis see olla hoopis ...
katse tunda teises ära iseend ja ometi hinnata teda üleni teisena?
üritus teha teda samal moel õnnelikuks, nagu sa ise võiksid olla kõige suuremas õnnesupis, ent ebaõnnestuda jälle ja jälle?
proov olla inimene, niimoodi ju inimesed elavad, ma ju saan inimene olemisega hakkama, nii tähtis, nii tähtis, nii tähtis ... ei saanud.

Midagi sellist. 
Tatine naisluule?
Kurat, iga kell igast asendist parem kui vaimutsev meesluule, kus unustatakse ihud, elud, tõelisused, ja ilutsetakse niisama.

Poole kogu peal muutub autor. Tekstid muutuvad vähe.
Nad on säärased sarnased. Nagu õde õega. 
Ikka veel selle noore naise tekstid, kel on kohv, sigaretid ja sina. Üks luuletus on pikem, mis tähendab, et ühel joonel jooksva mõtte seotus on suurem - ja just seepärast ei kõnni ma alati kaasa, vaid jään maha.

Osad tekstid on korraga isast.
Aga osad ikka need ... teised. 
Kuidas olla mina. Kuidas mitte olla mina. Kuidas olla inimene. Kui keegi mind armastaks, nagu ma olen, ma ilmselt oleksin inimene.
Aga keegi ei armasta. 
Nii et siis vist ikka ei ole. 

Ma loen neid luuletusi korduvalt.
Ühte ja sama, siis jälle sedasama ja ikka ei teki tunnet, et ah, tuttav, sama asi.
Sest see naine, kes ei suuda end endana kindlalt tunda, aga keegi teine KA olla ei taha, on mulle nii omane - ja samas leian temas ikka uut.
Kõigi nende aastate tagant ma ikka ei mõista teda päriselt.
Ei mõista iseennast. 
Mina oleksin võinud selle kogu kirjutada. MÕLEMAD autorid oleksid võinud mina olla.

Teate, ma põlgan seda osa kirjandusskeenest, mis sedasorti luulet ei hinda.