Marika Bailey - The White Road or How a Crow Carried Death Over a River (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekst, mis ühendab endas loomismütoloogiat ja kolonialismi taaka. Lugu siis varestest (no natuke de Linti Varesetüdrukute kanti), kes omamoodi vahelüliks maailma ja nö üleilma vahel. Varesekolooniat juhatab matriarh Esimene Vares, kes jagab oma järglastele Nimesid; ja üks noor ja tavaline vares tahab endalegi kangesti pärisnime teenida. Selleks vajab ta seiklust, mis teda määratleks.

Ning ta võtab kätte ning teistele teatamata lendab üle mere, kaugele-kaugele, kuni jõuab viimaks täieliku pimeduse ja veidraimate koletisteni, ning Surma valdustes kohtab veidrad rääkivad luud - need kuuluvad inimestele, kes pole tõelist Nime saanud, sest nad olid orjastatud ja siis merereisil peale tarvitamist üle parda visatud. Aga nimeta ei saa taevasse.

Noor vares leiab nipi, kuidas neid taevasse aidata, aga see on vaid ühekordne aktsioon; järgmised luud jäävad ikka merepõhja vedelema. Vares naaseb oma kodukolooniasse ja Esimene Vares kuulab ta ülevaadet juhtumistest. Nad peavad sellele orjastajale vastu hakkama, kuid selleks on vaja Surma abi.

Et jah, natuke siis de Linti Varesetüdrukute sarnased ürgolendid (no Esimene Vares siis), kes teevad kõiksugu tempusid, aga mingil moel on neile oluline ka maailma tasakaal. Eks seda õigluse teostamist saanuks ka kolonialismi teemata lahendada, kuid sellisena on see tekst vast enamat kui üks mütoloogiline lugu.