Pooliti tahaks selle ilmumise peale karjuda. Et mida paganat?! Ole ainult kirjanduslikust dünastiast ja see tähendab, et kui sa pole täiesti kirjaoskamatu, saad romaanivõistlusel vähemalt keeleauhinna ja Tänapäev ilmutab su raamatu? (Seda muuseas korralikult toimetamata, lausestusvead on sees.)
(Kuigi kirjanduslikku dünastiasse kuulumise põhjusena nägemine eeldaks, et hindajad teadsid, kellele nad selle auhinna annavad, ent ma kahtlen, kas see vähemalt formaalselt nii ikka oli. Lihtsalt ma väga ei usu, et üks verinoor mees, kes EI ole Raud, oleks selle raamatu kirjutanud ja selle eest auhinna saanud. Samas, võibolla oleks, võibolla ei saa ma asjadest aru lihtsalt. Ma eriti ei saa aru, kuidas maailmas asjad toimivad.)
Samas: ega see nüüd nii halb ka olnud. Lugesin vähemalt lõpuni ning isegi ei oianud ega karjunud seejuures.
Laias laastus on romaan lühike (on-on lühike) kokkuvõte sellest, kuidas minagi end elus tunnen: asjad juhtuvad, ilma et neis oleks mingit loogikat. Hoonetesse mahub tohutult ruume, seal võib ekselda päevi, nädalaid ja mitme aastaga ka ei saa süsteemi käppa. Rännaku ajal võib olla nii tormine novembriöö vihiseva tuule ja näkku peksva rahega, kui sama rännaku jooksul ka malbe maiõhtu sooja merehinguse ja vaikselt kollaseks tõmbuva sinitaevaga, ja põlvini lumi ja tulemöll ja hobuste kabjad põntsuvad mudas, ja kolmteist lehekülge edasi on juba väga ilmne, et sellises keskkonnas hobused küll teema ei ole, ilmne anakronism.
Loogikat ei ole - või õigemini on mõnes täiesti arusaamatus kohas, umbes et oled tüübil külas ja siis sind peetakse temaks, sest sa olid tema kodus.
Vot, mina tunnen end elus umbes samamoodi - ma ei adu reegleid ega põhjus-tagajärje seoseid, aga kõigile mu ümber paistavad asjad normaalsed ja ma lepin siis samuti. Kui neile tundub, et niimoodi on õige, ju siis ongi, lihtsalt mina olen eriti aeglase taibuga.
Kogu süžee, mida "Kellata torn" pakub, on: "Elu on segane kammaijaa, kus mõned inimsuhted tunduvad toetuspalkidena, ent needki võivad suvalisel hetkel suvaliselt alt ära kukkuda."
Ehk asjad juhtuvad, aga miks, mis loogika järgi, kuidas, ja et miski kuidagi kulmineeruma peaks - eiei, seda ei ole, ei seletata. Süsteem puudub.
Süsteemi puudumise kõrval teise kogu raamatut läbiva joonena võib ära mainida muude teoste killud, mis on pihutäite kaupa teksti poetatud. Mitte paar raamatut, vaid mitukümmend, mõnikord tunnen lugedes ära vaid pool lauset, vahel on kogu keskkond laenatud ja isegi tegelased ositi pastiššid. Kuna ma ei ole sedasorti inimene, kes sääraseid asju kirja paneks või meelde jätaks, ei saa ma enamiku tsitaatide kohta öelda, et kust need on või kus need on, aga "Wikmani poisid", "Meister ja Margarita" ja "Muumipapa memuaarid" jäid meelde. Lisaks vajusid mällu täiesti suvaliselt lukku sisse ja siis sealt jälle välja kappavad neli hävingu ratsanike ratsut (mis värvi, muidu, on üldse tuhkur hobune?)
Ei, ei olnud mingit põhjust, miks neid meelde jätta.
Ei, nad ei olnud millekski tähtsad - vähemalt mitte muuks, kui et meelitada lugejalt välja äratundev noogutus.
Tühjas baaris, kus kedagi pole, lendavad kadedad pilgud, baaridaamil on käed tööd täis ning "ülejäänud" kaotavad huvi ja tegelevad omaenda asjadega.
Järgneb põhjalik kirjeldus, kuidas see mass riietatud on, kuidas joob, sööb ja tantsib.
Misiganes.
Kas ma mainisin, et lugu kui selline üldse puudub?
No kui väga väga väga tahta ja üritada, siis on võimalik oletada, et Nicholase ja Bruno teemadel midagi nagu oleks. Mingi saladus või veider veidrus, mis on veel kübekese veidram, kui kõik ülejäänu. Aga mis...?
Minu jaoks täiesti mõttetu raamat. Mitte piinav, aga just mõttetu - mingit lisaväärtust mu elule ei andnud, isegi meelt ei lahutanud.
Aga no teistsuguseid inimesi on maailmas ka. Võibolla neile meeldib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar