Samatari proosaga pole ma seni suurt ühele lainele saanud, ja eks see tekst jätkab sama traditsiooni. Midagi nagu oleks (minu jaoks), aga mis ja milleks just, ei saa õieti pihta. Seega siis nii kõrged punktid sedavõrd traagiliste lugude eest … mis aga minu jaoks ei loo tugevat või ühtset tervikut, või noh, kujundit. Või mõte ongi lugemisest tõukuva tundmuse tekitamine, mingil moel katarsis?
Igal juhul siis, kokku kolm lugu traagilise elukäiguga inimestest. Kahel puhul on laps sedavõrd haigestunud, et vanemad peavad ta nimel viimase piirini pingutama; kolmas tekst on veidrast mutist, kes viimaks maise tee lõppu jõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar