Charles de Lint - Our Lady of the Harbour (Dreams Underfoot, 2003)

 

Mingil moel tundub, et autorile sobib rohkem pikem lühiproosa kui alla 20 lk tekstid (või noh, rääkimata romaanidest, eksole). Et saab mitmekülgsemalt tegelasi avada ning ei pea jääma ühe müstilisema nähtuse oma versiooni esitamise juurde.

Siin siis jutustus ühest muusikust, kes elas vaid muusikale (noh, nagu geeniused ikka, pühenduvad vaid ühele kitsale alale ja kõik muu on lähedaste jaoks paras katastroof) ja kellesse armub üks järjekordne tütarlaps. Sel muusikul on bändikaaslane, naine, kes on olnud temast samuti kõvasti sisse võetud, aga kes mõistis, et mees elabki vaid muusikas, inimesed ja nendega suhted on tema jaoks teisejärgulised. 

Naine teadis, mis neidu ees ootab - üks öö lähedust ja kõik, nagu seda juhtus tema ja teiste järgnenud naistega; mees ei taha ega suuda end avada, et midagi enamat võiks olla. Ainult et see neiu … on kuidagi tõesti eriline; nii kuuleb naine oma sõbralt veidra loo, kuidas see leidis neiu uppumisohust ja kuidas ta rääkida ei suuda ja kuidas kahe päevaga omandas viipekeele jms; ning et ta otsib kedagi siit linnast. Ja ka see mees … ei visanudki teda kohe üle parda.

Mida siis keegi neist ei tea, et neiu on tegelikult vetevaim või näkk, kes/mis lasi end inimeseks muuta, et võita selle mehe sõda - mille näkk kaotas ise siis, kui ta kuulis seda meest kaldal muusikat mängimas. Kuid vetevaimu muutjad andsid selleks ülesande täideviimiseks nädala - saa kas koos mehega õnnelikuks surelikuks või …

Mehele ilmselgelt meeldib neiu, aga esmakordselt tahab ta neiuga tutvumiseks aega võtta. Mis ilmselgelt õnnetule armunud neiule ei sobi.

Et jah, omamoodi armukolmnurk, kus mõlemad naised on sellest … erilisest mehest sisse võetud, aga läheb nii nagu läheb. Päris hästi kirjutatud paranormaalne romanss või midagi. Mitmeid viiteid ka Newfordi teistele tegelastele, seega lisaks iiri muusikale ka muud tuttavat.