Pettusin selles ikkagi üpris korralikult.
Enamiku teosest peategelane joob - ma ei ole alkoholi võludest aru saanud - kepib ohjeldamatult ringi ja tutvub tinderis uute võhivõõrastega, kellega öösel kell 2 välja minna. Tal on neuroosid ja mured, mida minul üldse ei ole, tal on soojad põnevad sõbrannasuhted, mida mul ka eriti pole, tal on viitsimine ja jaks asjadeks, mida ma oma ürgse üle neljakümne ulatuva vanuse seest isegi teoreetilise võimalusena kaaluma ei hakkaks, ta teeb nalja asjade üle, mis ilmselt Briti ühiskonnas teemad on, aga mul mingeid kellukesi peas helisema ei pane, ja kokku on see raamat minu jaoks pilguheit võõrast sorti inimese ellu.
Ei teki "oh, mul ka!" äratundmist, ainult "jah, ma olen seda sarjades näinud, ilmselt kuskil elavad inimesed siis päriselt ka sedasi."
Ehk siis: raamatus on päris hästi ära toodud, kuidas (nais)inimese ettekujutused armastusest aja jooksul muutuvad, mõned huvitavad lood (need juhtuvad sõbrannaga) ja tore lõppjäreldus, et ainult iseennast armastades saad õnnelikuks.
Lisaks on raamatus hulk enam-vähem lugusid, hulk igavaid lugusid ja hulk üsna kiireid mõtisklusi, mis viivad mingitele järeldustele. Teksti vahel on mõned toiduretseptid, mis tunduvad tehtavad, ja mõned humoorilised väljamõeldud inimeste piduliku õhtusöögi-, tüdrukuteõhtu-, tite sünnieelse tähistamise vms kutsetena vormistatud vahepalad, mis minu meelest pole naljakad, ent ma saan aru, miks peaksid olema. Kirjeldatud kohtumised erinevate meestega on kohati kaasaelatavad, enamasti mitte. Kirjeldatud elamused erinevate naistega teevad vahel veidi kadedaks. Aga kokku on raamatus kirjeldatud elu nii intensiivne, et mul tuleb ärevushoog peale ainult seda ettegi kujutades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar