On lühijutte, mis esitavadki vaid ühte ideed ja muud elamust sa neist ei leia. Kui Kõomägi ja Kolki tekstid vähemalt äratasid lugemise ajal ja järgselt natuke fantaasiat, et kogetule omalt poolt midagi juurde lisada, siis käesolev tekst ongi vaid puhtalt ja kitsalt päevapoliitiline.
Teeneline postiljon on vedanud aastakümneid inimestele erinevaid ajalehti, kirju ja postkaarte; tema käikusid postkastide juurde lausa oodati. Aga ajad muutuvad ning postkaartide ja kirjade asemel tuleb nüüd kastidesse panna kõiksugu reklaame, mis kedagi ei huvita. Ainult et … iga nelja aasta järel on jälle midagi põnevamat - siis saab panna valimisreklaame!
Kuid peale valimisi kaovad avalikkusest need naeratavad näod ja sisukad lubadused ning elu läheb jälle vanamoodi edasi, poliitikud on uuesti hallid ning parema tuleviku asemel on see tavapärane sahkerdamine. Enne järjekordseid valimisi postiljon mõtleb ja mõtleb ja korraga taipab, miks näopiltidega valimisreklaamide meeletu produtseerimine on vale lähenemine … ja koos usaldusväärsemate töökaaslastega otsustavad parandada valimiste kvaliteeti.
Nojah, tekst on vist õigupoolest satiir. Lugemine just tükki küljest ei võta ega midagi juurde anna. Kõik need Vikerkaare kolm proosapala on sellised … no kuidagi üheplaanilised. Eks see mõte elu paremaks muutmisest on kena (sellest siis kõrgem hinne), aga et … nii lihtsalt esitatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar