Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.
Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.
Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:
“Rabatee
Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.
Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.
Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)
“Sünnitunnistus
Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar