Pilkupüüdva kaanekujundusega kogumiku nimilugu on ühtaegu liiga pikk ja liiga lühike tekst. Liiga pikk, et nii põhjalikult kirjeldada ühe kriminaalse juhtumi uurimist. Liiga lühike, et vaid sellega piirduda, kui selle kirjeldamisse sai juba nii palju investeeritud. (Muidugi, kes keelab nii kirjutada.)
Kui kuulus kosmosepiraat saab mehaanikult teada, et teda varuosadega varustav diiler on talle seekord sokutanud mittesobiva jubina. Veider, et nii suvalise asjaga püüdis muidu usaldusväärne partner teda alt tõmmata. Kapten läheb koos mehaanikuga sellele Celestaali planeedile uurima, milleks selline jama. Aga vahendajat on raske leida - infot valdavad isikud kas tapetakse või püüavad ise piraadikaptenit rajalt maha võtta. Näib, et kapteni vastas ebatavaliselt osav vastane, kes püüab samuti seda vahendajat kätte saada.
Et siis selline kerge kokkuvõte. Üsna klassikalise maiguga ulme, kõiksugu eri rassid ja palju madinat ja muidugi peategelane, kes paistab olevat enamvähem haavamatu ja terve mõistusega, hoolimata kõigist ta vastu paiskunud hädadest. Madinat on siin kõvasti, aga vastavalt mehaanikule antud lubadusele (sest kapten tahab nüüd parem inimene olla!) ei tapa piraadikapten õieti kedagi.
Nagu öeldud, see võiks olla osa millestki suuremast (kui palju lahtisi otsi on siin edasi arendamiseks), aga ühe kiire juhtumi kirjeldusena jääb kuidagi … liigrammusaks - eriti arvestades seda, kui kiirelt see juhtum korraga laheneb. Aga ehk on see vaid tundub mulle, et pole õieti tasakaalu. Plussid siis ohtra madina eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar