Autori kirjutamisstiili võiks ehk iseloomustada (keskeuroopalikku? lõunaeuroopalikku?) jutuvestja laadi (nojah, tekstid enamasti ongi 3-4 lehekülge) - kõigepealt haagib lugeja jutu külge mõne või mitme omapärase detailiga, et siis lõpuks ikkagi jõuda selle Balkani sõjani (mitte et see tähendaks maailma avardumist mikrost makroks - kõik jääb ikkagi samasse mõõtkavva; lugeja võib siin ise edasi mõelda). Esimestes lugudes saab mõneti laiema pildi Bosnia ja endise Jugoslaavia rahvuslikest oludest (jajah, Sarajevo kui multikultuurne linn; Tito-järgne Jugoslaavia jms), niiet hilisemates tekstides pole enam nö tarbetuid kordamisi (ja need tõlkija märkused!). Tekstid võivad olla koguni üsna koomilised, kuid lõpptulemus jõuab ikka … sõja kogemiseni.
Mida ikka kirjutada-reflekteerida järjekordsest sõjakogemuse kajastamisest ilukirjanduses, küllap igal konfliktil on oma eripärad (Bosnia puhul oli algul ju kolm erinevat sõjapoolt), lõpptulemuseks on ikka ellujääjate trauma (või kuidas seda nüüd võimalikult neutraalselt öeldagi) ja olukorraga kohanemine.
Vast eripärane on see, kuidas autor kirjeldab lihtinimese vaatepunktist selle sõjani jõudmist. Kõigepealt konfliktid kuskil eemal, siis lähemal, ja siis korraga omavahel ning kahurikõmina ja snaipritule saatel. Ja kuskil on need sinikiivrid, kes vahel võimaldavad Sarajevost pääseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar