Põhimõtteliselt samas laadis tekst nagu “Vahetatud lugu” ja niimoodi järjest lugedes jääb sellest vast vastumeelsem mulje kui muidu mõne antoloogia vms kontekstis. Seekord siis peab neiu (ka selles loos on peategelaseks noor naine) ühe tänaval kohatud surija soovil jagama selle antud kaht lauset inimestele, kes seda vajavad.
Nagu ikka, siis selle loo noirilik linn täis end katkisena tundvaid inimesi, kellele neiu tarkusesõnad kas annavad jõudu või siis mitte. Viimaks selgub, milleks need surija laused vajalikud on.
Et siis jälle selline poeetiline fantaasiatekst, millele kaasa elamiseks oleks vast vaja õiget meeleolu või siis olemist autoriga samal lainel. Sest muidu jääb see tume muinasjutulikkus kuidagi elutuks või tehislikuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar