Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.
Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …
“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.
The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)
See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar