Esmatutvus autori proosaloominguga ja ei oska õieti midagi arvata. Ehk psühholoogiline realism? Igal juhul, tekst, mis kulgeb 1970. aastate lõpust tänapäeva ja jälgib kahe nahakunstnikuks õppinud naise eluteed - tõsi küll, eelkõige on see minajutustaja vaade oma ekstravagantsema kursusekaaslase Freifrau tegemistele.
Ja tõepoolest, omamoodi vabameelsem see naine on. Eks me kõik ole kuulnud või kogenud neid inimesi, kes nõukogude ajalgi säilitasid oma vabariigiaegse selgroo (kas nüüd just Ivan Orava laadis) ja andsid seda edasi oma järglastelegi (jajah, vast pooled tollased tuntumad kunstiinimesed olid ikka eestiaegse tagapõhjaga). Ses suhtes oli huvitav jälgida, milline oli Freifrau vanemate kinnisvaraseis (korter Tallinna kesklinnas, suvila Pirital; lisaks siis vanatädi Mustamäe korter) ja mis sellest kõik sai, kui üksikvanema Freifrau poeg need uue vabariigi ajal oma kasutusse sai. Tea, kas see on kujund kaasaja vaimsest situatsioonist.
Üldiselt ma nüüd ei oska öelda, et ma sellist proosat just tihti kätte võtaks; mingil moel oli uudishimu, et kuidas õieti loo pealkiri vormub finaaliks. Vormub tõepoolest ja õige traagiliselt, aga … ma ei tea, mu jaoks vast liialt klassikaline proosa. Muidugi plusspunktid nahakunsti töötoa valgustamise asjus, sellest polnud seni nagu suuremat aimu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar