Karin Tidbeck - Aunts (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Ikka päris õudne lugu Tädi nimelistest inimolenditest (või midagi), kes söövad end hiiglaslikeks, et siis … rasvast ja lihast ja sisikonnast tühjaks voolata (no nahkki leiab kasutust). Ning südame küljes on uus väike Tädi, kes end täis pugib, muuhulgas toitudes eelkäija lihast ja verest ja pekist.

Tädide eest hoolitsevad Täditütred - valmistavad neile süüa ja söödavad, niisamuti hoolitsevad nende kehade ja nende jäänuste eest; süüa saavad sellest piskust, mis Tädidel söömata jääb (no kui midagi ripub suu küljes vms).

Selline lummav kannibalistlik harmoonia peitub ühes pargis, suures klaaskastis, kuhu pealtvaatajaid just ei satu. Aga ükskord on keegi seal klaasi taga neid jälgimas, ja seejärel peale Tädide lõhkemist pole enam nende südame küljes või üldse kuskil mujal neid uusi Tädisid. Täditütred … otsustavad ise hakata Tädideks. Aga kes neid toidab, kui nad ise ei suuda enam liigutada?

Kas nüüd just sürreaalne … küll aga päris eemaletõukav lugu - mitte et see senise lugemiskogemuse põhjal Tidbecki puhul just üllataks. Selle autori fantaasia töötab ikka väga teistmoodi ja selle toimimisest ei pruugigi täielikult aru saada (nagu - kes seal klaasi taga oli ja mida ta põhjustas, et sealse korrapära rikkuda). Aga noh, värskendav.