Olmerealistlik lugu taksojuhist, kes jutustab ühel järjekordsel sõidul püsikliendile oma elulugu. Taksojuht on juba kaheksakümnendates, aga ikka veel vitaalne ja triksis-traksis ning millist elu on ta küll omal ajal elanud … aga kes olid heal järjel nõukogude ajal, on seda ka nüüdsel ajal; ja nii jutustab ta loo, kuidas ta omal ajal otsis võimalust enda basseiniga majale tammepuust uksi. Ja milline õnnetus neid tammeukse nüüd tabas (aga see on juba püsikliendile suunatud).
Paistab, et tekst on kirjutatud käesoleval aastal, igatahes on seal mitmeid viiteid kevadistele sündmustele, mis ühel või teisel moel erutas mitmesugust avalikkust. Kuid põhirõhk on muidugi selle mehe lool, kes omal ajal oli restoranis Gloria vahetuse ülemkelner - noh, eks see tolle aja veidrus oli, et sellised elasid nagu kuninga kassid (eks siin ole ka vihje koostööst julgeolekuga ja selle tagajärgedest).
Eks mingil moel on see sarnane Haugi tekstiga (no lisaks sellele, et kui üks tekst on dialoogi vormis, siis see monoloogina kirjutatud) - kuidas vanemad inimesed … hakkama saavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar