Antoloogia tuntuim autor üllatab vägagi hea looga. Tulevik, mis ehk ei peagi olema nii hukatuslik inimkonna käitumise tõttu. Kui esimene kogemus selle autoriga oli õige morjendav, siis see tekst on küll päris hea ja annab lootust edasi tutvumiseks.
Loo peategelaseks on Mahua, kes on ehk autistlik või nii. Igal juhul on tal vähe erilisem maailmanägemine, ning ta püüab kogetus leida mustreid ja nende võrgustikke. Ja selline maailma interpreteerimine viib ta loodusteaduseid õppima.
Muuhulgas jääb ta mõtlema, et kuidas selline tühine asi nagu puuleht võib lõpuks murda asfaldi. Et läheb huumuseks ja siis järgmine ja viimaks kasvab midagi ja ajab juured alla ning lõhestabki asfaldi. Samamoodi võiks näiteks kliimamuutuse vastu hakata, seda stabiliseerida ja vaikselt tagasi normaalseks tõmmata. Kui näiteks teha suurlinnade asemel biotehnoloogilised külad …
Tekstis on see idee muidugi esitatud palju suurejoonelisemalt (ja noh, Mahua inimsuhteid ei hakanud siin üldse mainimagi). Kena, et antoloogia viimane tekst on mingigi optimismimaiguga, muidu on ikka india autorite kaasaegsed nägemused tuleviku asjus õige sünged (muidugi, ka selle loo puhul võib rääkida vaid väiksest valguskiirest).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar