Viiding on vast kaasaja üks isepäisemaid eesti autoreid, tema kirjutatu ei pruugi igal juhul esteetiliselt just meeldida, ent alati on see respekteeritav.
See lugu on ühelt poolt hea (kõik see ülesehitus loo lõpuni jõudmiseks), samas need luulenäited (ja arutelud loomeinimese üle) ajasid vähe närvi mustaks - noh, et liialt literatuurne või nii. Jutt on siis keskealisest naisest, kes otsustab teha elus muutuse ja läheb lasteaeda abiõpetajaks. Ja millised kogemused on siis laste ja vanemate ja kaastöötajatega. Lapsed on vanemate näoga. Või siis ühiskonna nägu või nii. Igal juhul, saab teatava läbilõike kaasaja eesti ühiskonnast, on lootust ja on lootusetust.
Eks see ole nii, et kes iganes leiab, et ta tahab töötada lasteaias või koolis … no ta on iseeenesest väärt riiklikku teenetemärki - eriti juhul, kui ta suudab laste või õpilastega ka ühele lainele jõuda ning neile edaspidiseks eluks ka midagi kõrva taha idanema panna. Sest kes veel võiks seda maailma meie järelt päästa? Kasvõi meie endi käest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar