Raamatu olemasolust lugesin esmakordselt augusti Loomingust, kus sellele kirjutas Vilja Kiisler õige kiitva arvustuse - ja kui nii otsekohene kriitik peab seda korralikuks, siis … nii ka peaks olema.
Iseenesest võiks sellist proosat pidada 21. sajandi olmekirjanduseks (või noh, vähe äärmuslikumalt öeldes “olmeporno”, näited ühiskonnast on ikka pigem hullemast servast); ehk paar teksti ole ka piiripealne ulme (“Jäävad ainult silmad”, “Ainult fännid”). Tegelaskond on igati lai - kuked ja kanad, noored ja vanad; kõiksugu vaimseid probleeme on laias valikus ning lahendused võivad õige lappama minna.
Müürsepa tekstid pole just ülemäära pikad, aga üldine reegel paistab olevat, et lühemad tekstid jäävad vähe ühekülgsemaks ning need pikemad lühemad jutud saavad õieti hoo sisse (oh, ja kui oleks veel rohkem dialoogi kasutamist). Ja no klassikaline puänt, mis kõikidel tekstidel pole minu jaoks just kõige löövam (näiteks “BB”, “Mänd”, “Põrgulik pang” - aga eks see ole lõpuks maitse või lugemishetke asi).
Mingil moel meenutab Müürsepa proosa klassikalist jutukirjandust (noh, nagu kaasajal kirjutab Armin Kõomägi), eks näis, mis edasi saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar