Peategelane oma vennanaisega veavad oma venda ja abikaasat Talpasse, et sealne Püha neitsi aitaks seda mingil põhjusel mädanevat meest oma haigusest üle saada. Vahel haige küll kahtleb, kas ta jõuab või on sel mõtet, kuid peategelane ja vennanaine veenavad teda jätkama, seda juba pea kuu pikkuseks venivat palverändu. Sest öödel on terved naine ja mees teineteist leidnud ja hakanud jagama armurõõme.
Teekond jätkub, nad satuvad teedel üha rohkemate Talpasse suunduvate palverändurite hulka, haige vend hakkab üha rohkem ära pöörama, leiutades üha piinavamaid mooduseid, kuidas oma usku tõendada. Jõuavadki viimse piirini aetuna kohale ja peagi jumalateenistusel haige sureb. Ning väsinud ellujääjad matavad ta kirikuaeda, nii korralikult kui võimalik, et metsloomad seda lahkunut sööma ei pääseks. Mis edasi?
Nagu näha, ikka selline painajalik lugu, kus nagu pole õieti kedagi, kellele pöialt hoida. Päris naturalism kohe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar