Sarah Pinsker - Wind Will Rove (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu õuduskirjanduse alaliigist ehk elust põlvkonnalaeval - tõepoolest, see põlvkonnalaeva idee kui selline näib mulle üsna õudustäratava inimkogemuse võimalusena. Ja noh, eks see arvatavalt võimaluseks jääbki, kuivõrd planeedi olukord on nagu on.

Loo peategelane on kolmanda põlvkonna naine - tema vanaema oli Maalt, ema jõudis elada mõned aastad Maal, tema sündis põlvkonnalaeval, sai siin omakorda vanaemaks ja hoolitseb nüüd vahel lastelaste eest. Aga reis peaks veel aastasadu kestma; tema ülesandeks on noortele õpetada ajalugu. Noored muidugi ei saa enam aru, mis seos on Maalt pärit ajaloo ja kultuuriga, kuivõrd neil pole võimalustki sellega kokkupuutesse sattuda (muidugi, ehk on vahepeal aastakümnete jooksul Maal tehnika ja võimalused sedavõrd muutunud, et nende põlvkonnalaev on ammu reliktiks muutunud?).

Ühelt poolt peategelane mõistab neid noori, aga teiselt poolt … miski ei saa juurteta olla, miski pole ajaloota. Või kuidas. Üks viis, kuidas naine suudab end idenfitseerida, on läbi musitseerimise. Ja muusika, see pole vaid taasesitus, nagu  see naine järkjärgult avastab. Kujund või nii.

Eks loos ole veel hulk teemasid kui siinses postituses visandatud - kõik need mälu ja identiteedi teemad, mis sellises karbis paratamatult peaks teravamalt esile tõusma.