Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.