Raamatu nimilugu jätkab autorit painava jumalate teemaga, seekord siis teemaks paganliku ja kristliku maailma jõudude mastaapse konfliktiga, mille tagajärjeks siis … jumalate hukk. Aga mis siis seejärel sünnib meiesugustest tõukudest?
Eks põhjala jumalaid on siin kogumikus nähtud, aga ikka jääb harjumatuks see inglite kasutamine, mille juhatas sisse juba eelmine jutt “Kuid tugevaim on armastus” (ma ei saa senini aru, kas jätkata John Gwynne’i esimese romaanisarja lugemist või mitte; tiivulised mitmesoolised kuidagi … mõjuvad häirivalt). Igal juhul, jutt on siis paganliku ja kristliku (või vana ja uue) maailma kokkupõrkest, nähtuna siis Odini silme. Ma ei tea, kas kasutatud aastaarvud loo kontekstis midagi erilist tähendavad - jutustuse algul võiks see ehk olla seotud Norra kandi ristiusu vastuvõtmisega? Ja hiljem, kui tegevus Eestisse kandub, võiks tegu olla Madisepäeva lahingu kasutamisega? Ja hiljem Jüriöö ülestõusu ajaga? Ja siis Mehhiko vallutamine 16. sajandil? Aga mis õieti 19. sajandi sündmustega seostub, ei tule küll abimaterjalideta pähe.
Oeh, tagasi tegevuse juurde. Niisiis, Odin, kes leiutab kõiksugu viise, kuidas olla … jätkuvalt jumalik (loo lõpus tuleb ka seletus, mis on jumalatele jumalikkus ja kuidas inimesed sellega sobituvad), hoolimata mitmekordsest allajäämisest ristiga inglitele ja pea kogu paganlike olendite hävingule. Aga Odin … tema ei jäta. Ükskõik üle milliste laipade ja tehingute minna, ükskõik millist valu on lähedastele ja kaaslastele põhjustades. Aga on muidugi need ristiga inglid ja selle jumal.
Kui ma nüüd hakkasin seda postitust kokku kirjutama, siis ausalt öeldes mu arvamus sellest tekstist tõusis. Sest see Odin, see on üks auahne jumal tollest hullude jumalate maailmast. Eks on ka ulmebaasis viidatud, et tekst võinuks olla romaaniks lahti kirjutatud, siin on vast liialt kokkusurutud mastaapsust ja grandioossust.
19. sajandil tegeleti Aafrika koloniseerimise ja ristiusustamisega.
VastaKustuta