Kurblik lugu koorijuhiks õppijast, kes oma õppetööks organiseeris koori Soomes tööl käivatest eestlastest, kellega siis harjutati esmaspäeva hommikuti ja reede õhtuti (nädala sees on ta isegi Helsingis õppimas) laeva peal selleks eraldatud konverentsiruumis. Plaan siis esineda vabariigi aastapäeval Soomes. Huvitavat projekti toetati koguni Eesti riigiasutuste poolt.
Ja tõepoolest, inimesed tulid kaasa, tudeng leidis arhiivist Gustav Ernesaksalt ühe huvitava ja unustatud kooripala, mida peale professoriga konsulteerimist ja sõnade kohendamist sai valitud esinemispalaks. Aga eestlase parim toit on teine eestlane, nii ka seekord.
Tekst on justkui üks edulugu, kuniks siis isiklik kadedus või väiklus sisse lööb. Eks autor osutab läbi lillede, kuidas koroonaajastul ühiskonna tavalised kodanikud radikaliseeruvad - tõepoolest, kuhu on kadunud see 20-30 aastat tagasi olnud … olemisrõõm? Kahtlane tunne, et oleks justkui varem lugenud Lagerspetzilt midagi ilukirjanduslikku, aga ehk eksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar