Mart Kangur - Pöörduks (2024)

 

Luule, mis reflekteerib murtud südant ja neid emotsioone, mis sellesinatse olemisega kaasneb. Must masendus, lootuskiired, mälestused, irreaalsed ihad. Ehk siis midagi sellist, mida igapäevaselt ei taha keegi enam kogeda. Et tegu paistab olevat üsna sõnaosava kirjutajaga, siis luuletused pakuvad vahelduseks mitmeid sõna- ja mõttemänge, pole vaid tuimalt halamine olnu ja võimatu teemadel.

Eks kahtlemata tekib mingil moel võrdlus eelmisel aastal ilmunud Kalju Kruusa “Üleelamiste vanakesega”, aga noh, Kruusa teos oli vast vaheldusrikkam ja argielu rikastavam. Muidugi, ma pole kuidagi tuttav Kanguri varasema viie luulekoguga, seega on puudu igasugune kontekst.

see ei ole enam luule

see on luule vari

see mida luule heidab

veel minevikust

mille varjus

ta sai midagi öelda

ja enam ei saa

mida ta varjas

oma uhkete sõnadega

nüüd räägib

vari ise

sellest mis jäi ütlemata

sellest mis jääb ütlemata

ta variseb

luule krahhina

su poole 

(lk 37)

 

mu süda

on südametu

ükskõikne tuim julm

armastab

keda ise tahab

või üldse mitte kedagi

hulgub nagu hunt

mu elus ringi

on tükk aega kadunud

ja siis äkki

paistavad põõsast

ta põlevad silmad

(lk 48)

 

teha veel üks kohv

kohv teispool kohve

ülikohv

kohv mida pole vaja

mõeldamatu kohv

kohv mis on liiast

liigkohv

jääkkohv

kohv väike k

iha kohvjekt

puhas kohvtsendents

postkohv

lõpuaegade kohv

kohv to end all kohvs

kohverkohv ärasõidukohv

ärakeerukohv

pealekohv

kohv à venir

gelassenkohv

kofferance

mitte-kohv

ceci mille ma nüüd teen

n’est pas une kohv

ma ei tunne ta maitset

ma ei tunne ta lõhna

ma ei tunne ta mõju

aga ma kategooriliselt

imperatiivselt

pean ta tegema

ja jooma

ära lase seda tassi

must mööda minna

kuningas uba

mu must

saatus

(lk 59)