Lugu algab kui suveleitsaku kirjeldus nõukogude aja Tallinna vanalinnas, saab lõpuks üllatava pöörde, kui Eesti kuningas jõuab tagasi kodumaale. Tänu … ungarlastele.
Aga jah, see legendaarne Pegasuse kohvik, juulikuine leitsak ja suviselt tühi vanalinn. Eks kiusatus oleks seda lugu paigutada kuhugi 1960.-1970. aastate oludesse, mainimist leitav filmi tegemine võiks ju olla “Viimse reliikvia” (1969) massistseenidest. Ei tea, see oleks muidugi lihtne lähenemine. Ja see kohanimi Käkimäe, kas sellelgi oleks miskit sümboolsemat tähendust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar