Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

 

Mingil moel tundub, et siin romaanis on liiga palju - liiga palju madinat, liiga suured panused, Dresden on füüsiliselt liiga katki, kogu kuri on elust suurem. Kõik see mõjub kuidagi … lämmatavalt. Tekib küsimus, et kuhu üldse edasi - edaspidi hakkaks Dresden võitlema Godzilla ja maaväliste tsivilisatsioonidega? Noh, eks samas võivad järgmiste romaanide tegevusi toita küll võluri uus amet ja uued “liitlased”.

Lugu siis sellest, et Dresden peab Murphy au päästmiseks muretsema ühe vana raamatu, et see siis vahetada Murphyt diskrediteerivate fotode vastu. Ainult et … samaaegselt jahivad seda raamatut veel kolm võimsat nekromanti - seal teoses on üles kirjutatud loits, kuidas kohale kutsuda iidne metsik haldjakuningas, mille tagajärjel saaksid siis kõiksugu vägevaid surnuid taaselustada ja seejärel siis ahmida endasse sedavõrd palju väge, et tõusta enamvähem jumala staatusse. Kolm nekromanti püüavad üksteist üle trumbata ja selle käigus kasutada Dresdenit kasuliku idioodina. Igati vigasele detektiivile käib see kõik selgelt üle pea - aga maailm tuleb päästa, olgu lõpuks selleks kasutatavad vahendid ja hind misiganes.

Nojah, eks see situatsioon on tuttav Dresdeni varasematest osadest, aga seekord see läks enda jaoks kuidagi üle võlli (või siis teiste samaaegselt loetud raamatute ja juttude kõrval mõjus see liialt üle pingutatuna?). Ei saa muidugi öelda, et kogu raamat on vaid tuim action - Murphy äraolekul tutvub võlur muuhulgas ühe äärmiselt sensuaalse naisega, saab endale uue sõbra, jätkab tutvumist päritolu saladustega. Ja eks pinget võtab maha ka ta hiiglaslik koer Hiir. Ühesõnaga, kokkuvõttes sai see raamat loetud, eks oli põnev ka (kuidas siis seekord nii võimatust situatsioonist välja tullakse?), aga kuidagi … liiga palju.

ulmekirjanduse baas