Neil Gaiman - Goliath (Fragile Things, 2018)

 

Vist polegi lugenud Gaimanilt sedavõrd teadusliku fantastika vormis teksti, ja nagu jutukogu sissejuhatusest selgub, on see kirjutatud peale “The Matrixi” käsikirja lugemist seda filmi tutvustavale kodulehele. Filmi linastumisest on nüüdseks möödas 25 aastat … ja juba on noori täiskasvanuid, kes polegi seda näinud. Aeg lendab.

Aga jah, lugu siis mehest, kellele tundub, et reaalsus, milles ta elab, on kuidagi mööda, ei tööta nagu täielikult. Ja tõepoolest … vahel ta nagu avastab, et oleks justkui tagasi mõnes möödunud ajahetkes, kus elu jätkub uuesti, aga vähe teistmoodi, kuni ta lõpuks on saanud hävituslenduriks (kuigi ta on kasvult liialt pikk, et normaalselt kabiini mahtuda). Ja ühe järjekordse veidra ajamuutuse käigus määratakse ta … hävitama tulnukalaeva.

Et siis jah, tõeline ulmeautor pole ehk seda lugu nii ülemeelikult ja samas õudustäratavalt kirjutanud. Võib muidugi mõelda, kas selline gaimanlik ülemeelikus õieti töötab sellise teadusliku fantastika laadiga, aga samas, vahelduseks miks mitte.

ulmekirjanduse baas