Kristjan Sandri sama antoloogia loo juures ütlesin, et üllatusin, kui hea see on.
Aga samas olin "Punksi metamorfoosi" pealkirja kuulnud, teadsin, et rahvas peab seda heaks, lihtsalt ei usaldanud seda rahvast eriti.
Selle loo juures eksisin.
Ent üldiselt on mu usaldamatus keskmise ulmelugeja maitse osas selgelt põhjendatud. "Valutule" pealkirja pole ma kusagil kuulnud ja mingit "rahva meelest hea asi" tausta sel ka pole. Lugesin BAASi ja negatiivsed või negatiivse poole kalduvad arvustused on tugevas enamuses.
See lugu aga on imeline.
Nagu lumehelveste sädelus, kirsiõied ning põhjatu öötaevas korraga.
Ja valu lõikab nagu ... nojah, valu.
Mis ilmselt hulka lugejaid ja arvustajaid häiris, on tõsiasi, et iga detail pole loo lahenduse jaoks tähtis. On läbi aja liikuvad rongid ja inimesed, on illusioonid ja tõelised muutumised, on segamini noad kui adekvaatsed relvad ja masinad, mil tunded.
OLULINE on lihtsalt võtta omaks ja elada sisse maailma, kus ei ole meie mõistes loogikat ja juhtub asju, mida tuimalt mõeldes ei saaks juhtuda. Tuimalt mõtlemise all pean silmas eeldust, et ühest kaheni viib sama pikk teekond kui kahest kolmeni näiteks.
Mitte et loost puuduks loogika. Ei, emotsionaalne loogika on täpne. Nii täpne, et jookseb kõigest muust läbi ja muudab maailma selleks, mis maailm ongi: taustaks. Ja miks selline taust: esiteks selleks, et me ei arvaks emotsionaalse põhjuse osas mitte "ei ole võimalik!" vaid "selge, võibolla tõesti" ja teiseks et me samas selles päris kindlad poleks. Et lugeja saaks "ilmselt tõesti", mitte "ja see on nii, sest loogilised põhjused".
Võibolla seepärast ei olegi see jutt Eesti ulmefänni jaoks pärl? Et on arvestatav hulk inimesi, kelle arust ulme eristub maagilisest realismist selle poolest, et seal on kõik hästi ära seletatud, ent maagilises realismis ehk uitulmes lihtsalt juhtuvad veidrad asjad ja jäävad võibollad?
Aga kuna minu meelest on kirjandusžanrid nagunii kunstlik väljamõeldis, mind see ei sega ja lugu on mu jaoks neetult oivaline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar