Tegu on õieti avapeatükiga autori romaanile “Analog/Virtual” ja eks see sissejuhatusena ka mõjub. Tulevikumaailm, kus elanikud on korporatsioonide hallata, ning inimesed on jagatud erinevatesse klassidesse, millest siis erinevad hüvede kasutamise võimalused.
Nayaka kuulub kõige alumisse klassi ehk kel õieti hüvesid polegi - põhimõtteliselt on sul õigus hingata. Nad elavad väljaspool kaitstavat linna, pole nende kohal kuplit ega midagi, mis kaitseks päikese või liivatormide eest. Linna saab sisse, kui sul sissepääsuluba, üksikud inimesed käivad seal tööl. Kuid see ei tähenda, et geto oleks lootusetu paik, ei, inimesed on seal ühtehoidvad ning teevad sealse ühiskonna hüvanguks seda, teist ja kolmandat. Üheskoos, endale, lastele. Ja eks oma osa panustab Kümne-Protsendi-Varas, kelleks on siis Nayaka.
Nagu öeldud, romaani avapeatükk ja sellise sissejuhatusena kena, aga heaks jutuks jääb see vähe hõredaks ja kuni puändini üsna triviaalseks - et tulevik ja geto ja privileegid ja korporatsioonid ja kliimakatastroof. Mitte et see ebausutav oleks, lihtsalt … romaan annab seda teema kindlasti omapärasemalt edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar