See, et pool tegevust toimub mängus mõjus minu jaoks kohe isutekitajana, see oli ikka ammu, millal viimati leidsin aega ja võimalust mõnes online-mängus ringi uidata ja siis on ju igati nostalgiline ja tore vahelduseks seda mõne raamatu vahendusel teha. Noh, ei pidanud pettuma - mõnus õdustav õhtulugemine ja äärmiselt kena, kui mängumaailmas viibimine kohe detailideni ära toodud on. Pärismaailma lugu tekitas sellise pisut noortekaliku vaibi, kuigi kangelanna on ikka juba elu keskmisemates aastates ja silmitsi vääramatult (või kas ikka vääramatult, eks see on üks küsimusi, mis lahendamist ootab) läheneva surmaga, siis lugu ise on esialgu selline lihtsam ja mõneti olmeliselt helgegi, liiati kui lõpupoole terendab noorte romansi võimalus ja… oleks asi peategelase poja vaatevinklist kirjutatud - isa surnud, ema suremas, ema ravimiseks raha vaja, siis oleks noortekas, mis noortekas.
Tolles peredünaamikas küll muidugi just lapsevanemale sellist mõnusat äratundmist - tänapäeval paljudele vanematele on ju tuttav mure, et kas ikka peaks/pidanuks lapsi kuidagi rohkem ja kauem igasugu digimaailmast eemal hoidma olgugi, et vanemad ise pidevalt kas töö või muu tõttu ninapidi kuskil seadmes on ja et kuidas nad küll omal käel hakkama saavad ja küllap on ka neid vanemaid, kes näiteks lapse tegemistel silma peal hoidmiseks või ühise keele leidmiseks kah mingisse mängu sukelduvad, üks raamatki oli “Plokipoiss”, kui ma ei eksi, kus autistliku pojaga kontakti saamiseks arvutimäng abiks oli. See aspekt muidugi ka veel, et kui palju ekraaniaega päevas võiks olla lapsele ohutu ning kõik nutitelefonisõltuvuse jms, siinses maailmas on nimelt vanemal vr-tehnoloogial olnud kohe üsna otseselt nähtav kahjulik mõju tervisele.
Ühesõnaga siis - Kati, endine e-spordi tipp ehk siis edukas arvutimänguproff on jäänud ise invaliidiks ja kaotanud ka samal alal tegutseva abikaasa, ravikulud on söönud kõik säästud ning nüüd on küsimus, kuidas elu õhtusse saata ning aidata pojal õppida iseseisvat toimetulekut. Siinkohal tuleb mängu uus online massirollimäng “Muinaskuningas online” ja lootus sealse tavaariga raha teha. Tutvuse kaudu munsterdab Kati poja mängu sisse ja siis ennastki, sest võiks ju tal seal silma peal hoida… ning mäng algab.
Kui pealkirja vaadata, siis võiks eeldada, et “Muinaskuningas online #1” järgneb ka #2 ja ega tegevustikki just mingi ammendava lõpuni ei liigu. Igatahes loeks tollest maailmast hea meelega natuke rohkem, lisaks sellele, et tänu teenimisvõimalusele on mängus edenemine otseselk ka nn pärismaailmas edenemise ja hakkama saamisega seotud (mis lisab ju kohe tähenduslikkust kõigele, mis virtuaalilmas juhtub), oleks huvitav ka teada saada, kuhu Muinaskuninga maailma lugu välja jõuab (ja kui palju see hakkab peategelaste päriseksistentsiga seotud olema või mitte) ning mis värk tolle krooniga ikkagi on (ega tavaliselt alustaval tegelasel eriti lootust mingit kõrgema taseme haruldust üles korjata ei ole, aga eks siin olegi jälle üks neid kirjanduslikke võimalusi mängukogemust vürtsitada nagu futu-VR-tehnoloogia hüperrealistlikkus). Esimeses osas on igatahes selline magus ja üürike päris alguse osa. Kõik maailm ja tegelased on uued ja huvitavad, punktid tulevad kiirelt ja tegelase tase tõuseb nobedalt, põhimõtteliselt iga üksiku kolli tapmisel on justkui mingi tajutav tagajärg, noh, ja kass-tegelasega kaasnevad stereotüübipõhised muheaspektid nagu päevane ülesanne paisid nuruda või küüsi teritada ei tee ka paha, samas kui Kati kui endine professionaal on jällegi hea mugav tegelane, kelle mängu jälgida - julgelt võib teada, et küllap ta jälle kuidagi võidukalt välja tuleb või oma osavuse, nutikuse ja kiiruse abil midagi põnevat saavutab. Klassikaline seiklusvärk, eksole. Arvata võib, et kui edaspidi kogemuspunktide kogumiseks suurel hulgal nüri tapatööga tegelema peab, siis kirjanduslik ülevaade saab selle (meditatiivse või siis tüütu) osa ühe lausega kokku võtta ja keskendub murdelistele hetkedel.
Tulevikumaailm, kus Kati-Lauri elavad tundub olevat ilma erilise eraldiseisva ambitsioonita, pigem toetab mänguga seotud asjade loogika kokkusidumist, et tehnoloogia arengud ja mõned olmelised mugavused ja muidugi demograafilised imed, kus võimalik on isegi mitme eestikeelse MMORPG eksistents kujul, mis suisa äraelamist võimaldavad - no miks mitte, kes muu kui eesti autor võimaldaks meile sellist luksuslikku fantaasiat.
Et siis kokkuvõtteks õdustav kerge õhtulugemine, ootuspäraselt tempokas ja põnevust hoidev, (minu jaoks) piisavalt huvitav ja dünaamiline mängumaailm (kuigi, see alade esmaavastamise boonus ei saaks ju pikemas perspektiivis väga jätkusuutlik olla? Puha beetatestijate lõbu kõik alad ära nimetada ja … kui just mingit huvitavat lõputult laieneva dünaamikaga maailma pole aretatud…), millele lisab täiendavat vaheldust ka arendajate poolsed pidevad uuendused ja muudatused, beetatest, ikkagi. Tahaks ikka teada, kuhu Lauri lõpuks oma talu ehitamisega jõuab ja... lisaks muidugi põhiteemadele.
Küllap on arvestatav hulk inimesi, kellele arvutimängu asjasse segamise fakt on koheselt põhjuseks sellest raamatust kaarega eemale hoida ja ega polegi ju põhjust, miks peaks sukelduma teemasse, mis põrmugi ei huvita, ei ole siin ka tegemist tulevase maailma kirjandusklassikaga, vaid lihtsalt muheda kodumaise õdustusega. Aga samas võiks ju muidugi ka huvitav olla lihtsalt pisut silmaringi avardada, et mis värk ja kuidas nende mängudega siis on, selles mõttes võiks olla piisavalt tempokas ja üksikasjalik lugemine.
Lauri pöördus ema poole, pilk sünge nagu talveöö teisel pool akent. Kati tundis seda pilku: täpselt nii oli vaadanud ka poisi isa, kui oli midagi pähe võtnud ja uskus kindlalt oma õigusesse. Sellisel juhul oli teda väga raske ümber venda, mõistlikum oli sellistel hetkedel mitte liialt peale suruda.
"Sulle võib tunduda, et talumees ei saa kuidagi sõjamehele vastu, aga mul on plaan. Kui ma oma talu asutasin, siis pakkus mäng mulle kahte varianti - puhas põllumajandus, kus saagikus oleks 100% kõrgem, kuid millel puuduks igasugune kaitse, ja metsatalu, mille loomi ja ehitisi saab arendada ka kaitseotstarbeliselt. /.../ Ma küll ei arvanud, et rünnak tuleb nii ruttu, ja seepärast veel kaitsesüsteemidesse kuigi palju ei panustanud, kuid kui nüüd sellele keskenduda, siis ma olen kindel, et suudan üsna pea sissetungijatele vääriliselt vastu astuda."
See oli midagi uut. Kui nii, siis ei olnud tõesti mõtet hakata kellegagi oma tulusid jagama. Kati naeratas ja kivi tema õlul muutus veidi kergemaks. Poiss oli tõesti suureks saanud ja võimeline enda eest seisma. Enam ei pidanud ema tal kogu aeg sabas olema ja teda kurja maailma eest kaitsma." (lk 109)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar