07 august, 2024

Tiit Tarlap: Haldjatants

 

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

BAAS

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar