Puhas meelelahutus ja eks oli kahtlushetki, miks ma õieti ostsin sellise raamatu, sest noh, humoorikas fantaasia on üldiselt ebaõnnestunud fantaasia (kohe tuleb pähe vastandus K. J. Parkeri ja Tom Holti teoste vahel). Ja eks need tekstis olevad viited ameerikalikule meelelahutusele … nojah, tegelikult ei pea lugema tekstialuseid märkusi, üldiselt need ei anna suurt midagi juurde. Aga eks igaühele oma.
Lugu ise on järgmine - kunagi on sattunud ameeriklasest neiu Davi millegipärast mingisse fantaasiailma, kus ta ülesandeks on seatud vastu hakkamine Pimeduse Isandale ja sellega inimkonna päästmine. Ta ebaõnnestub. Ta on ebaõnnestunud juba 237 korda ja ärkab seejärel iga kord uuesti külma veega vannis, kus teda võtab vastu võlur, kelle juhtimisel hakata vastu Pimeduse Isandale. Davi mäletab neid eelmisi kordi ja ebaõnnestumisi ja erinevaid suremisi ning ta lihtsalt ei jaksa (nagu ta ise arvab, on ta oma tuhat aastat seda teinud). Seekord otsustab neiu … ise saada Pimeduse Isandaks, ja ta tapab võluri ning asub teele Metsikute maale.
Aga seal langeb ta kohe orkide kätte ja surmatakse.
Ta proovib uuesti. Võlur maha lüüa, uuesti orkid ja jälle lüüakse maha.
Ja uuesti ja uuesti kuni viimaks tabab viisi, kuidas patrulli kätte sattudes ellu jääda, kuidas äratada orkide ja metslaste bande juhi tähelepanu ning kuidas seejärel mitte surma saada ning seejärel seda bandet end kuulama panna ja veenda neid kaasa tulema, et Davi saaks osaleda järjekordsel Pimeduse Isanda Katsetel. Kivi hakkab veerema ning iga järgmine samm viib üha suuremate väljakutseteni ja viimaks selleni, et tal pole oma eelmiste elude teadmiste põhjal enam aimugi, mis teda üha sügavamal Metsikute maal ees ootab. Kuid kavala naise juhtimisel ta Pimeduse Isanda (antud juhul küll “emand”, aga kuidas õieti tõlkida “Dark Lord”?) Hord aina kasvab ja kasvab kõiksugu eri liiki Metslastega ning samavõrra suurenevad ta ümber võimuintriigid.
“Because, really, I should have seen this coming. I’ve never been out this way before, didn’t know what to expect, had no idea what we’d find at the Convocation. It makes sense that I wouldn’t be able to just waltz in and take over. My familiarity with the Kingdom gave me a false sense of power - I’ve lived there so often I can insinuate myself into their politics without a second thought. Out here, though, I’m just a girl with a little thaumite and a dream. The dream got me this far, but now I’m up against would-be Dark Lords who actually know what they’re doing.” (lk 334)
Eks siis võib mõelda, kas naispeategelane on meesautorile kõige parem valik, kohati oleks Davi puhul justkui tegemist õige lõbujanuse noormehega - või noh, kõigi meeslugejate rõõmuks on tegu biseksuaalse neiuga (sest noh, biseksuaalse noormehe lõbutsemine oleks vast liiast laiemale lugejaskonnale). Muidugi, tegu on fantaasiamaailmaga, kus mõlemast soos tegelased on ühtviisi juhtivatel kohtadel ja kellelgi pole selle kohta kobisemist.
Tekst on tempokas ja meelelahutuslik ning eks tekib omamoodi hasart, kuidas üha suuremate probleemide juurde jõudev Davi neid õieti lahendab. Ja eks raamatu lõpus saab aimu, mis selle duoloogia järgmises osas õieti probleemiks saab ja mis sel kõigel on seos Davi enda fantaasia-eelse maailmaga. Igal juhul, Pimeduse Isanda lumepall veereb ja kui palju Davil endal õnnestub seda kontrollida: sest äkki Pimeduse Isand ongi vaid … millelegi maskotiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar