Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.
Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.
Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar