Käsitöölisest naine voolib puust kujukesi, ta pole selles just edukas ja seetõttu müüb teistest turutegijatest odavamalt - niipalju teenib ikka, et saab poekese üüri makstud, aga tänu ettekandjatööle saab õieti elu sees hoitud.
Iga nädal käib ta poekeses üks vaikiv vanamees, kes ostab kõige odavama looma- või linnukujukese - naist hakkab huvitama, kellega tal õieti tegemist on. Selgub, et tegu on endise kuulsa puuvoolijaga, kes nüüd aastaid pole tööd teinud. Aga miks ta ostab selliseid nigelaid töid kokku? Kas tõesti … on naises peidus midagi enamat? Mõne aja pärast selgub: ei, ta tööd on lihtsalt kõige odavamad.
Viimaks saavad naine ja vanamees niivõrd jutule, et vanamees laseb tal end koju sõidutada. Seal näitab ta naisele puukujukest, mis võtab naise valmistatud linnukujukese - see ärkab justkui ellu, puupoiss väänab selle kaela kahekorra ning pistab seejärel “toorelt” nahka. Vaid saepuru jääb järgi. Nagu vanamees ütleb, siis nädalaks sellest piisab. Aga see pole veel kõik.
Omamoodi õuduse võtmes uusversioon Pinocchio loost või siis mõnest teisest variandist, kus lastetule abielupaarile saab osaks tehislik lapsuke, kes justkui toob õnne. Käesolev puulaps … mitte just eriti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar