Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.
Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).
Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.
Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….
Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.
“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar