Steven Erikson - The Crack'd Pot Trail (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Tekst, mida mitmed lugejad peavad Eriksoni halvimaks B&K looks ja mida muidugi autor peab endale lähedaseks (kihvt kirjutada!). Igal juhul, selle 200 lehekülje lugemine võttis ikka kuid aega, ning viimased 100 lehekülge sai lihtsalt järjest läbi näritud. Ühelt poolt tahaks anda sellele kogemusele 3 punkti, samas muidugi - see ei ole nii halb või nõrk, lihtsalt … kauge ja igav ning eks paremaks mõistmiseks tuleks uuesti läbi lugeda, aga et see taas ette võtta … lähiajal sellist jaksu pole (sest tahaks nüüd pühenduda “The Crippled God” teekonnale).

Kui nüüd lisamaterjali juurde lugesin, siis selgub, et tegu on ühe kaheks jaguneva reisiseltskonna rändamisega läbi kõrbe. Üks osa jälitab tuntud nekromante, teine osa kiirustab Farrogi kunstifestivalile. Ainult et kõrb on teadagi eriksonlik piin ning seda seltskonda vaevab üha hullem söögi- ja vedelikupuudus. Selle leevendamiseks otsustatakse veristada selline poeet, kelle loome pole elamist väärt. Ja nii siis need kunstnikud võitlevad oma elude eest ning mõnigi neist pannakse pintslisse.

Seltskond on üsna värvikas, aga eks ikka tekib probleeme tegelaste eristamisega, kõik see vadistamine läheb vähe kakofooniliseks. Muidugi, tegu on selgelt eriksonliku maailmaga ja eks poeetide juttudest kohtab mõnd tuttavat tegelast või vähetuntud olendit (Fenn!), aga jah, sellest just ei piisa kindlamaks nautimiseks.