Algul ei saa vedama, pärast pidama ehk siis selle teksti maailma omaksvõtmine vajas natuke aega, ja noh, eks tegelikult raamatu lõpus on rohkem juttu sellest isiklikumast kogemusest mälukaotusega kaaslasest, mis on päris hingekriipivalt kirja pandud.
Teksti omapära on vast see, et enamuse ajast ei öelda midagi kindlat, vettpidavat (seetõttu on keeruline midagi tsiteerida); selles on vana head … postmodernismi (millegipärast tuletas see meelde autori eakaaslase Mati Undi; huvitav, kuidas tema kirjutanuks sellises vanuses). Kõik need arutelud slovaki ja menomini keelest, jutustaja mälestused lapsepõlvest ja abieluaastatest või ka intiimsemad sedastused, kõik see on justkui rabas hüplemine, mis jõuab kindlamale pinnale paradoksaalselt siis, kui rohkem tähelepanu jutustaja naise mälu moondumise ja lagunemise kirjeldamisega. Selles on keskeuroopalikku, see on üldinimlik.
Eks segadust tekitab ka teksti liigendamine eri numeratsiooniga - mingil hetkel saad enamvähem pihta, mis on mis, aga samas näib täiesti loomulik sellele tähelepanu mitte pöörata, lasta lihtsalt tekstil edasi voolata oma käänulisi teid pidi. Ja mis on õieti see laviin, mida jutustaja mitmel puhul kujundina esile toob - minu jaoks on see eelkõige isiklik pöördumatu kaotus; autor paistab seda küll kujutavat vähe universiaalsemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar