Eks see on tuntavalt noore inimese tekst, mis paneb vast mõnel hetkel keskealise lapsevanema juukseid kitkuma. Aga jah, tegu on noorteromaaniga ja mida mul selle kohta õieti öelda oleks.
18-aastane Triin elab emaga kahekesi, peale isa surma süüdistab ema tütart juhtunus ja muidu üleüldises allakäigus. Valu leevendamiseks külastab ema õhtuti joogiasutusi ning muidu timmib kodus veini. Mis on viinud selleni, et tütrega suhtlemisel kasutab ta pigem psüühilist ja füüsilist vägivalda. Selle olukorraga toimetulemiseks kasutab tütar omakorda eneselõikumist - et valu läbi pinget välja lasta. Kuidas see keha lõikumine jääb märkamatuks lähedastele ja gümnaasiumikaaslastele, noh … see on gümnaasium oma vabadustega.
Ühel väikesel peol kohtub Triin pisut vanema Martiniga: tal on auto, elab iseseisvalt, tuunib hobi korras autosid ja suitsetab. Edasi suheldes tundub, et Martin justkui mõistaks teda, just teda. Peale ema järjekordset rünnakut astub Triin radikaalse sammu ….
Autor ei paku lahendust, mis paneks ehk tavapärase täiskasvanu kaasa noogutama, aga ehk on seegi omal moel viis traumast ülesaamiseks. Eks siin teksti lugedes meenub Lauri “Põngerlinn” oma karjamaa-probleemiga, ka Laagus viitab siin üsna selgelt ühe mustri kordumisele. Nagu öeldud, konflikti lahendus näib mulle ajutine ja romantikast kantud; kas sellega saaks karjamaalt õieti marjamaale … no ei oska öelda.
“Pärast lühikest vaikust pugesin Martini põue ja tunnistasin vaikselt, et polnud kunagi varem lasknud kedagi endale nii lähedale.” (lk 113)
Eks see Martin on selline, keda just väimeheks ei sooviks: peojärgselt käib hommikul järelnähtudega autoga poes (õnneks toitu ostmas!), noore suitsetajana ei teinud ma küll igas toas suitsu, see nagu rikub päris palju õhku. Muidugi, samas tuleb tunnistada, et noormees on toetav, lihtsalt elustiil on vähe selline … no selline (jeerum, tegelt ma ei salli seda autode bassitümakat).
Aga nagu öeldud, see on romaan noorelt noorele ja koduvägivalla teema on igast nurgast oluline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar